Majanduskriis...

... on jõudnud ka tänavatele :)

Enamus arvab

Äripäev viitab uuringule, kus ligi pooled IT firmade juhtidest arvavad, et 2009 aasta nende tulud suurenevad. Aga teades, et edu saavutavad vaid vähesed, siis ma enamuse või isegi poolte arvamust eriti ei usu....

"Till pihku ja minek..."

Mitut filmi oled sina näinud, kus mehel lõigatakse peenis otsast? Ühtegi? Ühte? Vähe! Nüüd on sul võimalus oma reitingut suurendada, vaadates riigi rahaga produtseeritud filmi suitsetamise kahjulikkusest. Paljud minu täiskasvanud sõbrad ei ole suutnud seda filmi lõpuni vaadata. Mida ma peaks tegema, et oma lapsi sellise õuduse nägemise eest kaitsta?

50 kilomeetrit Tallinnast

Auto hakkas kergelt lohisema, kui ma järsemalt pidurdades selle tee äärde juhtisin. Tundus, et ma olin vajalikust teeotsast mööda sõitnud.
Mõned nädalad tagasi olin ma sattunud sihtasutuse Noored Kooli kodulehele ja panin oma nime kirja "Tagasi kooli" projekti raames toimunud kampaaniasse. Paari päeva pärast võeti minuga ühendust Harmi Põhikoolist ja leiti, et minu teema tundub huvitav ja küsiti, kas ma tahaks selle vaeva ette võtta, et sõita 50km kagusele Tallinnast. Kooli viivast teeotsast ma olingi nüüd mööda sõitnud.

Vana, väsinud ilmega endisesse mõisa ette sõites helistasin direktorile, et kuidas ma ta leian.. "Ma kuulsin, et auto sõitis hoovi. Ma tulen teile vastu"
Uks avanes kriiksudes ja kulunud puutrepist koos teisele korrusele astudes vaatasin valgeid krohvitud seinu, mööda seinu ronivaid juhtmeid ning krohvi alt paistvat pilbaskarkassi, kust krohv maha oli kukkunud. Nagu minu maamajas. Ainult puhtam. Ukse tagant, kust möödusime, kostus klaveri häält. Minu tund pidi olema järgmisena. Õpetajate toeas oli isetehtud tort, tikrid peal, kringel, salatid. Sain teada, et täna on ühel õpetajatest sünnipäev. Kui kohv valatud ja esimesed jutud räägitud, astus sisse vallavanem, kes andis ka ise koolis tundi. Tundus, et kooli direktori ja vallavanema vahelt oli must kass läbi jooksnud. Nende vaheline jutt oli kui mõistukõne. Mind kui võõrast ei tahetud sellesse lülitada, kuid mõlemad said väga hästi aru, millest nad rääkisid. See oli jätkuks mingile tulisele vestlusele, mis oli toimunud varem. Mõlemad pingutasid, et jääda rahulikuks.
Arvutiklassis istus 23 8. ja 9. klassi õpilast. Hakkasingi pihta. Rääkisin neile arvuti ajaloost. Et arvuti sellisel kujul sai veebruaris 63 aastat vanaks, kui valmis 27t kaaluv ENIAC. Keegi küsis, et mis on transistor. Palusin seda netist otsida ja sellega saadi kiiresti hakkama. Rääkisin Interneti ajaloost. Rääkisin ka arvutiturvalisusest. See tekitas natukene elevust. Põimõtteliselt teati, et arvutis peab olema viirusetõrje ja oma paroole ei tohi kellelegi anda. Seda, et arvuti ning internet võib olla kahjulik nii füüsisele kui ka vaimule, teati põhimõtteliselt ka. See, et Internet ei unusta midagi, mis sinna on kord välja sülitatud, pani aga nii mõnegi noore inimese mõtlikult aknast välja vaatama. Minu väitega, et virtuaalses maailmas on kõik täpselt nii nagu reaalseski - käitudes ise teistega inimlikult väldid paljusid probleeme, oldi ka nõus. Rohkem ei julenud seda teemat puudutada. Lapsed ikkagi ju ja kogemust neid õpetada mul pole. Eriti veel sellises delikaatses teemas.
Selle koha peal oleks pidanud esimene tund vähemalt minu arvestuste järgi lõppema. Tundsin, et olen plindris. Ohates läksin teise tunni materjalide kallale. Seal ma rääkisin inimestest, tänu kellele me sellises IT maailmas elame nagu me elame. Iga ühe juures mainisin suure püüdlikusega, kui vara algas nende esimene kokkupuude arvutiga ja millal nad oma firma lõid. Bill Gates -i teadsid kõik. Steave Jobs -i, rääkimatta Linus Torvalds-i, ei tuntud enam. Minu sõnumi point - "Do you want to spend the rest of your life selling sugared water to children, or do you want a chance to change the world?" läks juba külmale kerisele. Vahepeal oli alanud söögivahetund.

Teise tunni alguses vihises mu pööningul tuul ja keerutas enda ees tolmupilve. Tegin abitu katse uurida õpilastelt, et mis neid huvitaks. Vastuseks ainult lõbusad pilgud. Hakkasin ääriveeri pihta, et kas teate, et arvuti tunneb ainult nulli ja ühte? Ja et ainult nende nullide ja ühtedega on kirjutatud need uhked mängud, mida te kodus mängite? Klassi saabuv vaikus innustas mind jätkama. Ja ma rääkisingi terve tunni Assemblerist, Basicust, Pascalist, C -ist ja Jaavast. Protseduuridest ja objektidest. Andmebaasidestki jõudsin rääkida. Lõpus küsiti minu käest, et kas palju tüdrukuid töötab tänapäeval programmeerijatena? Aeg läks kiiresti ja õpilastesse programmeeritud bioloogiline kell andis mulle märku, et tund on juba lõppenud.
"Tsau, tead, mul läks vist hästi!" teatasin ma sõbrale võetud kõnes, kui ma olin autosse istunud. Lastele rääkimine on niivõrd erinev täiskasvanutele rääkimisest. Tähelepanu on väga kerge kaotada ja peaaegu võimatu tagasi võita, kurtsin ma.

Mul oli väga hea meel, et ma selle sammu astusin ja laste ette julgesin astuda. Ja just nimelt selles Tallinnast natukene kaugemal ja väsinud olemisega koolimajas.
Aga kooli direktor ja vallavanem olid hommikul arutanud kooli võimalikku sulgemist...