Arvan, et saime hakkama :)

Eile oli siis see päev, kus tegime Katjaga ka teise koolituse teemal, kuidas teha paremaid esitlusi. Tegelikult paluti algselt teha meil PowerPointi koolitust, kuid see tundus liiga igav. Pealegi leidsime, et asi pole mitte PowerPointi kehvas tundmises, vaid mõnes vales tõekspidamises, mida me Katjaga üritasime muuta. Meie eesmärk oli panna inimesi mõtlema, et milleks nad esitlusi teevad. Et kui kutsutakse kokku hulk inimesi ja kõik mida tehakse, on see, et loetakse maha tekst seinalt, siis... milleks? Võib ju vabalt saata inimestele need samad slaidid meiliga ja ongi eesmärk täidetud.
Ei taha nüüd siin kogu koolituse sisu hakata ära tooma. Mõned minu meelest hästi olulised punktid ainult.

1. Esitlused on enamasti selleks, et midagi muuta inimestes, kes on tulnud sind kuulama. (kokkuleppel Katjaga ma ei kasuta sõna "müük":) ) Kui kuulajad oleks sinuga nõus, siis pole vaja rahvast kokku kutsuda
2. Inimestele jäävad kergemini meelde emotsioonid kui kuivad faktid. Esineja ei pea mitte ainult tõestama, et see mis ta räägib on tõsi, vaid et tal on ka õigus. Ja see veendumus, kas jutt, mida räägitakse, on õige või mitte, tekib just emotsionaalsel tasandil. Pealegi on inimesel teadupärast kaks ajupoolt. Et lisaks vasakule, võiks tööd anda ka paremale poolele. Uskuge, kuulajad on selle eest tänulikud
3. Mõelge tõsiselt, kas teil on ikka vaja midagi seinale näidata? Inimesed ei tule vaatama PowerPointi slaide, vaid tulevad kuulame sind. Ja kui sa tahad ikkagi midagi seinale näidata, ära palun kasuta PowerPointi malle. Need on ikka täitsa õudsad.
4. Katsu hoiduda olukorrast, kus need samad slaidid, mida näitad seinapeale, kõlbavad ka kätte jagada. Tegelikult on see hea indikaator, kuidas eristada head esitlust halvast. Kui keegi tuleb sinu käest küsima, et vabanda, mul pole võimalik osaleda. Äkki annad mulle oma materjalid. Ja siis sa ulatad talle talle rahuliku südamega oma slaidid... Milleks siis sind üleüldse vaja on, kui piisab lihtsalt slaidide jagamisest??
   
5. Kõige olulisem soovitus. Kasuta oma loovust esitlust ettevalmistades. Ja veeelkord, hoidu PP mallidest. Mõtle, mida ja kuidas sa saaksid teha huvitavamalt. See on väga nauditav protsess. Vähemalt meie jaoks oli, kui me seda koolitust ette valmistasime Katjaga :)

Igatahes, ma ei tea, kas ka meie kuulajatel oli sama huvitav ja lõbus kui meil Katjaga. Mõelda iga kord, et kuidas saab mingit asja teha huvitavamalt ja, mis veel tähtsam, kuidas teha midagi teistmoodi, on puhas fun!.
Küsisin ka Katja käest, et mis oli tema jaoks kõige huvitavam asi selle koolituse juures. Katja vastas:

"Huvitav on see, et kõige olulisem, mida ma esitluste koolitusest õppisin, ei ole üldse esitlemisega seotud. Et õppimiseks ja arenemiseks pole vaja muud kui maailmale avatud olla. Mul on tunne, et me räägime avatusest nii palju, et see on muutunud juba sõnakõlksuks, mille sisu üle tegelikult ei mõtlegi. Aga kui saabus üks hetk päriselus, kus sai midagi teha teistmoodi, siis… esimene reageering oli kaitsta oma ideed ja tõestada teisele, et see on õige. Sest, noh, avatus on tore küll, aga seekord oli mul ju õigus :)
Ma ei mäleta, millal see teadmine tekkis, aga ühest hetkest ei olnud enam oluline, kas mul on õigus või mitte. Oluline oli rõõm mõtlemisest või uute artiklite otsimisest või arutamisest, kuidas seda või teist võiks paremini lahendada. Ja siis tekkis ka arusaamine, miks ma seda koolitust üldse teen ja et õpitud asju saab ja peab „päriselus” kasutama. Kõlab lihtsalt ja labaselt, aga kui enda „tõest” lahti lasta, saab kaasa vabaduse tunde, sest kaob ära mure targana või huvitavana näimise üle. Ma ei ütle, et seda enam üldse ei ole… aga ma nägin, et saab ka teistmoodi. Nüüd tuleb lihtsalt seesama tunne ja teadmine kaasa võtta ka ülejäänud elusse.
Aga kui ma peaksin ütlema ühe asja, mis ma sellest koolitusest sisuliselt õppisin, siis oleks see mõte, et leia alati üks kõige tähtsam asi, mida öelda. :)"