Grupiprotsessid

Juhtusin lugema sellist materjali nagu Erle Nõmme ja Reet Valgmaa poolt kirjutatud "Grupiprotsessid ja nende juhtimine" Seal oli paar pointi loovusest. Nimelt jagavad sotsioloogid gruppe nende suuruse ja selle järgi, kui tugevad on sidemed grupi liikmete vahel - esmased ja teisased grupid. Esmasd grupid on "esmased" selles mõttes, et nad annavad inimesel esmase ettekujutuse ühiskonna ja inimsuhete vastasmõjust. Nendeks on näiteks perekond, sõpruskond jne. Need grupid on tavaliselt väikesed. Suhted nendes gruppides on väga lähedased, isiklikud, üldiselt muutumatud ja küllaltki püsivad. Teisased grupid on suuremad, suhted ebaisikulisemad ja ratsionaalsemad, vahel koguni formaalsemad. Ehk kokkuvõtlikult - esmane grupp on naturaalne, teisane grupp aga tehislik. No vot, ja nüüd väidetaksegi, et loominguliseks koostööks vajatakse just sotsiaalset turvatunnet ja seda pakub traditsiooniliselt just esmane grupp. Loogiline ju, sest igasuguse loovuse eelduseks on mitte karta läbikukkumist. Aga kas siis tõesti loovus näiteks tööl on välistatud või raskesti saavutatav?
Teine koht, kus puudutatakse loovust grupis on grupi liikmete rollilise käitumise kirjelduse juures. Nimelt et rolliline käitumine aitab inimesel grupis paremini toime tulla. Aga samas, kui rollist väga kõvasti kinni hoitakse, siis blokeerub loovus ja tekib läbipõlemissündroom.
Veel on ehk huvitav teada, et grupis eristatakse järgmisi arenguetappe: Kujunemine, konflikt, ühtekuuluvus ja koostöö. Ja kusjuures see on tsükliline protsess. Koostöö juurest minnakse taas kujunemise juurde. Ei taha siin ära tuua kõigi nende etappide kirjeldusi, kuid mulle tundub, et just koostöö faasis võib loota loovuse tekkele, sest just seda etappi iseloomustab muuhulgas , et üksteise nõuandeid ei tajuta kriitikana. Valitseb usalduslik õhkkond.
Et siis päris huvitav materjal. Mõtlemisainet natukeseks ajaks :)